Terekest Belgia

Well Hello, pole ammu blogimise juurde jõudnud. Kohe räägin ka miks see nii on. Ühesõnaga olen ma nüüd olnud pea nädal aega juba Belgia riigi "elanik", tulin nimelt siia oma ülikooli praktikat teostama. See protsess siia jõudmiseni ja ka need päevad siin on olnud rohkem veel kui paras peavalu nii, et mul esiteks ei ole olnud aega blogida ja teiseks on olnud enesetunne nii madal, et ei ole tahtnud. Nüüd liiguvad aga asjad paremuse poole ja loodan, et sellest tuleb vägev praktika :) Mõtlesin, et jagan teiega oma nüüdseks juba natuke naljakat aga samas raskusi valmistanud lugu. Et ehk kui keegi blogilugejatest plaanib ka välismaale praktikale minna, saab ta minu juhtumist natuke õppida.

Kui keegi on huvitatud mu praktika sisust siis ülikooli jaoks peame pidama praktikablogi, ning tegema iga nädal reflekteeriva ning analüüsiva sissekande. Praegu on seal alles 1 postitus minu praktika sisu ja organisatsiooni kirjeldusega. Blogi asub SIIN.

Plaan siia Belgiasse praktikale tulla oli juba eelmisest aastast. Olen varem selle organisatsiooniga koostööd teinud ja tegin eelmine aasta ma nädalase vaatluspraktika ka siin. Augustikuus Riias kohtumisel olles andis selle organisatsiooni direktor uuesti ikka teada, et nad väga ootaks mind siia praktikale, lubasin mõelda. Novembris võtsin uuesti ühendust, et kõik üle kinnitada ja panna paika kuupäevad, et saaksin teha avalduse Erasmus+ välispraktika stipendiumiks. Okei siis kõik laabus ja info liikus. Algul oli muidugi sada jama TLÜ's sest kõik olid kuidagi kordamööda kuskil puhkusel või kontorist väljas ja avalduste esitamise ja igasugu allkirjade kogumisega läks aega. Avaldus antud tuli täita detsembri alguses Learning Agreement koos praktika kohaga, sisaldas see praktika plaani ja muud sellist. Siis hakkas jama pihta. Info ei liikunud ja muudkui lubati saata mulle vajalik info ja lõpus ei vastatud meilidele. Jaanuari alguses olin puhta segaduses sest ma ei teadnud ikka midagi ja 8 jaanuar oli juba autoga plaanis siia poole liikuma hakata. Lõpuks sain läbi facebooki ühe töötajatest kätte kes andis teada, et jah kõik okei tule. Küsisin erasmusest üle, et kas stipendiumit on ikka võimalik saada kui saadan paberid alles nüüd praktika alguses, öeldi jah ning õnneks selle ka sain nüüd. Aga kui oma praktika asju ajasin Belgialastega ütlesin, et minu tulemuse tingimus on see, et saan nende poolt majutuse. Kasvõi tuba kellegi juures mille eest olen nõus paarsada eurot kuus maksma, sest siin on üürid väga kallid (umbes nagu soomes). Jaanuari alguses öeldi, et jah kõik okei aga see studio flat pole umbes valmis ja läheb nädal ning, et pean nädala diivanil kontori tagaruumis magama. Mõtlesin, et mis seal ikka elan üle. Siia jõudes selgus, et voilaaa mingit muud kohta ei tulegi. Pesemiseks anti mulle väike kauss.... Te võite arvata mis shokis ma olin sest see lihtsalt ei ole eriti inimlik magada kardinaga eraldatud kontori tagaruumis ja pesta ennast kausis.. Eriti kui sai kokkulepitud, et see on mu tingimus ja ma teen siin kolm kuud tasuta tööd. Ma tahtsin kohe asjad pakkida ja eesti sõita aga kuna mul on vaja see praktika teha siis polnud muud võimalust kui jääda ning mingit lahendust otsida. Õnneks oma armsate vanemate abiga olen nüüd 5päeva hiljem Hasselti ülikooli ühikas, mis on küll üpris kulukas (980€ kolm kuud) aga kõige odavam ja seega ainuke variant. Toad on siin ühesed mis on hea ja köök, vets, pesemisruum - kõik olemas. Panen paar pilti oma esialgsest "elamisest" ka teile. Selle kausi teema üle olen vanematega juba oi kui palju naerda saanud, ette kujutades kuidas selles ennast üldse pesta saaks. Ma isegi ei proovinud mitte ja sain kollegi juures need paar päeva pesemas käia. 

See on minu armas pesemiseks mõeldud kauss. Nagu näete jalanõudega võrreldes siis on see üks paganama väike pesukauss ka pealekauba. Aja sooja vett seal ka ei olnud. Seega seda ma oleks pidanud ka siis veel keetma.

Teki, padja ja lina pidin ise kaasa võtma eestist. Kuna tulime autoga siis polnud hullu ja hea oli , et võtsin sest siin ühikas läks ka neid vaja kohe sest kohapeal ei ole neid.

Ja voilaa selline lina vahel ja vsjoo. Mitte, et ma oleks pirst kes nõuab endale luksuskorterit vaid lihtsalt kui sai kokkulepitud ja nende poolt lubatud siis selline asi on ikka väga suur pettumus. Oleksid võinud minuga lihtsalt ausad olla. Aga mis seal ikka eks ma unustan selle juhtumi ära ja kollegid on ägedad, töö väljakutsuv ja lõbus seega vaatan pigem asja paremat külge. Nüüd olen juba ülikooli ühikas, mis võib koguneda ka ägedaks sest ma ei ole kuangi ühikas elanudki. Loodan, et leian mõnusa seltskonna kellega vabalajal läbi käia.

Sattusin esimese kolme päeva jooksul kõige suuremas stressi, mis mul kunagi on olnud. Olin paari päevaga oma mõnusast Pirita korterist, kõige nunnuma koera Susla ja oma kuti juurest kuskil pesukausiga kontoritagaruumis. Tunnistan ausalt, et valasin päris palju pisaraid. Ise ei saanud aru miks sest mul ei ole kunagi varem koduigatsust tekkinud. Ma olen päris palju üksi reisinud, maganud ööd kuskil lennujaama pingil, lootusetult eksinud igast jamadesse sattunud jne aga kunagi ei ole masendus peale tulnud. I don't do crying. Aga vot seekord andis mu mina alla. Avastasin, et kõige suurem põhjustaja oli see, et ma olen absoluutselt koguaeg oma koeraga (viimased 1,5aastat), siis kui kutt on välismaal või ükskõik mis mu elus seeaeg on toimunud. Ja ta tõesti on üks vahva parim sõber. Nüüd jäi aga ta kolmeks kuuks Eestisse mu vanemate juurde, sest talle meeldib maal möllata ja seal on ka teine väike koer, kes on ta absoluutne parim semu. Tema on seni ikka sama elurõõmus olnud, küll ta juba teab, et ma teda päriselt maha ei jäta. 

Avaldan nüüd ilmselt kõige jubedama pildi endast üldse. Aga kui tahate teada kui stressis ma olin siis see pilt on tehtud kolmanda päeva hommiku ja ma pidin peeglisse vaadates shoki saama. Ma ei teadnud, et ma saan näost nii paiste üldse minna.

Aga ma sain jagu inimese kõige suuremast vaenlasest - iseendast. Ning nüüd tuju jälle hea ning olen motiveeritud. Keskendusin kõige paremale asjale selle praktika juures mis on see, et mu Meelis on ainult 360 km kaugusel Saksas tööl ning ta hakkab mul iga nädalavehtus külas käima !!!!!! Kui lahe, eks? Kui oleksin Eesti jäänud siis ma isegi ei näeks nii tihti teda. Esialgu on ta seenädala vahetus laupäeva tööl nagu neil ikka ja jõuab laupäeva õhtu kui järgmised nädalad hakkab ta laupäeva vabaks võtma ning juba reedeti tulema. Teised käivad kuus nädalaks Eestis seega ta saab endale vabasid laupäevi lubada küll kuna ta Eesti selle aja jooksul ei lähe. Uhh, sain nüüd pikk postitus aga lõpetuseks igaksjuhuks paar eilset pilti happy me'st ka, et te ei arvaks, et ma koguaeg kuu aega taurust joonud pompsi moodi välja näen.