1/26/2016

Infosulg ees ja taga

Lugesin hommikul ühe blogija postitust, kes elab Belgias ning on samuti jännis siinse nn elu korraldusega. Postitust saate lugeda siit. Ja tundsin selle juures ise suurt rõõmu (vabandust). Aga mitte nagu halvas mõttes rõõmu vaid puhtalt selle pärast, et ma saan nüüd kergemalt hingata, et jah nii need asjad siin käivadki ning ainult mina ei ole see kellel seetõttu palju segadust on.

Ma arrrmastan organiseeritust. Okei, kohati läheb see plaani jälgimine ikka kuskile metsapoole aga peamiselt on mul ikkagi plaan kuupäevade ja ülesannete listidega ning kohtumiste, ürituste jms ajakavaga. Lihtsalt ülikoolis, eriti kui ma vahepeal töötasin ja pluss veel trennid, ei saa muud moodi ning ma leian, et tööelus samamoodi. Siin aga ma võin selle agenda lihtsalt kukele saata enamasti. Ma olin algul juba paanikas, et selline segadus kõigega on, kuid nüüd pea 3 nädalat hiljem ma tean, et see segadus on nende jaoks täiesti okei. Savi, et ma vahepeal juukseid välja kakkuda tahaks peast juba.

Mille üle ma siis vingun? Nagu ma juba eelnevates postitustes olen maininud siis esimene probleem hakkas enne siia tulekut kui ma ei saanud nendega kontakti kuna email on selline asi, mida tõesti loetakse vist kord nädalas tööl. Isegi kui tegemist on isikliku e-mailiga. Seega jäid mu Erasmuse paberid ikka no täiesti kriitilise viimase minutini. Okei, minu poolse higistamisega said paberid tehtud ja kõik korda. 

Järgmine üllatus oli, et kokkulepitud nende poolseks elamiskohaks/toaks oli kontori tagaruum... ilma reaalsete pesemisvõimalusteta. Vot seda ei saa ma nüüd küll nende jaoks välja vabandada nende aeglase asjaajamisega. Aga samas saan ka, sest kui nad oleks mulle normaalselt meilidele vastanud ja sinna ka mõningast infot peale "don't worry" pannud, oleks ma olukorrast ehk teadlik olnud. Okei jällegi suured tänud mu vanematele, vanavanematele ning mu poisssõbrale, kes jälle nii materjaalselt kui emotsionaalselt mulle toeks olid ja nüüd ma olen normaalses ühika toas. Muidugi ühikaga oli jälle omaette jama sest nad andsid mulle toa, mida teiste elanike sõnul pole ikka ülimalt pikka aega kasutatud ning seda oli ka lõhnast tunda. Samuti seinadel oli igalpool hallitust ning radikas ei läinud järgi. Tahaks veel vinguda sellise ehtse vana vedrumadratsi üle, mis mul väikseid sinikaid paari ööga tekitas. Aga no olgu ma ei tea keda peaksin tänama, et ühika omanik sai ise ka aru, et see olukord on ikka väga nadi ning juba järgmisel päeval sain renoveeritud tuppa. Jälle võib tõmmata linnukese, et sai asi korda.

SIIS. On olnud kaks nädalat segadus seoses tööle minemisega. Eelmisel nädalal esmaspäeval tõusin kell 5, kõndisin mitu kilomeetrit kohtumispaika ning ootasin pool tundi kuni olin läbi külmenud. Hiljem selgus, et töökaaslane, kellega tööle saan, ei pidanudki sel päeval tööle minema. Ta oli teatanud organisatsiooni direktorile, kes ühtlasi siis peaks minu eest nn hoolt kandma, kuid mulle ei pidanud vajalikuks keegi mainida. No okei, mis seal ikka. Sel nädalal sain pühapäeval nüüd õnneks töökaaslaselt sms, et ta ei lähe see nädal üldse. Mõtlesin küll, et mis asja ja küsisin kõrgemalt poolt järgi ning sain kinnituse, et mul tuleb ka need kaks päeva nn kodus töötada. Mulle sobis kuna kõik ülesanded vajasid aind arvutit. Kogu päeva plaan tehtud sain esmaspäeval sms, et pean ikka Antwerpi ühe teise töökaaslasega sõitma 30 minuti pärast, millest ma kõnnin juba 20minutit kohtumispaika. Vot eile ma tundisin kuidas minu kannatus hakkab katkema, sest ma ei saa mitte midagi normaalselt planeerida, ma ei tea mida teen või kus olen ma poole tunni pärast. Sest ma pean pidevalt informatsiooni anuma, et kunas mingi kursus hakkab ja kunas mingi koosolek on. Samuti on antud mulle paar sellist ülesannet, et hallo sa soovid võimatut. Õnneks ma olen leinud asjadele ümbernurga lahenduse aga siiski... 


Aga okei, need inimesed on isiksustena lihtsalt nii toredad ja ma olen inimene, kes ei suuda lihtsalt kellegi peale selliste asjade pärast vimma kanda. Seega üldises osas on mul ikkagi tore ning sellised väljakutsed tulevadki omatmoodi kasuks. No ei saa ju kedagi süüdistada, kui nad ongi sellised aeglased siin.  Ja selle töölemineku segaduse taga oli kokkuvõttes see, et üks töötaja on depressioonis ning ta võttis kuu vabaks. Ehk see sama töökaaslane kellega ma esmaspäev ja teisipäev umbes 100km tööle sõitsin. Seega kõik olid segaduses, sest asendajat nad võtta ei saa ning seega peab kõik tema ülesanded kuidagi teiste vahel ära jaotama. Seetõttu muutus ka natukene minu nädalakava.

Mida teie sellises olukorras teeksite? Kas ma käitun õigesti, et säilitan külma närvi või peaksin, midagi ettevõtma? 

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Mirell Põllumäe. Toetab Blogger.

Follow by Email