3/13/2016

Those sunny days

Kirjutasin enne pika jutu maha sellest kuidas ma olen kohmakas ning ajasin oma arvutile vett peale, mis võrdub sellega, et mul pole töötavat arvutit enam ning kõike muud veel. Ja siis tõestasin endale taaskord, et mul ikka juhtub asju see pärast, et terve see postitus lihtsalt haistus õhku samal ajal kui üritasin telefoni bloggeri äppi kasutades pilte laadida. No tere hommikust. Mis muideks on täiesti kohutav äpp ja kuidagi väga algeline. Muidugi on ka võimalus, et on mingeid paremaid versioone sellest äppist aga mina lihtsalt tõmbasin mingi vale? 
Tagasi läpaka loo juurde tulles siis nüüd teen kiire kokkuvõtte. Mina + vesi tassis + läpakas = katastroof. Arvuti on mingis imelikus seisus, mingi süsteemi pilt ees aga midagi teha ei saa. Panin selle võimsasse näoraamatusse üles ning sain ka väga kiirelt juba tarkadelt infot, mis edasi. Aitäh,aitäh teile! Praegu jään lootma, et läbi on arvuti klaviatuur ainult ning et seda on võimalik puhastada/parandada. Ühesõnaga ei mingeid trenni kokkuvõtteid ega muud mõned nädalad, kuniks saan kas oma arvuti korda või olen sunnitud kuidagi (ma ei kujuta ette veel kuidas) uue läpaka soetama. Miks ei võinud see vee aps juhtuda peale ülikooli lõppu? Näiteks siis kui ma oleks kõik vajalikud tööd valmis kirjutanud ning ei peaks enam paanitsema, kuidas ma nüüd oma praktika aruande jm valmis saan õigeks ajaks. Ja siis kui ma pole enam vaene tudeng ja saaks tööle minna ning endale läpaka soetada? Miksmiksmiks? 
Aga mul ei ole aega selle läpaka mure üle rohkem stressata sest Meelis tegi mulle nii laheda üllatuse! Ma teadsin, et tal saab Saksamaal laev enne valmis kui minul praktika ning plaan oli paigas, et siis tuleb ta seniks veel minu juurde Belgiasse, kuni koos Eestisse sõita saame (ps! mis on juba kahe nädala pärast). Aga mulle jagatud andmete kohaselt pidi see juhtuma heal juhul tuleval nädalal millalgi. Tegin siis reedel lõunat köögis ja Meelis helistas mulle nagu ta lõuna pausidel ikka helistab. Võtsin siis vastu ja Meelis ütles mulle, et kuule tule tee uks mulle lahti. Mul jooksis kuul ikka täiega kokku ja olin vait lihtsalt, ta pani kõne ära. Seisin siis tsipa aega keset kööki nagu blondiinile kohane ning läksin lõpuks siis välisukse juurde. Ja voilaaa, Meelis seisis koos roosidega nagu viks ja viisakas mul ukse taga. Maailma parim üllatus! Nüüd meil on tervelt kaks nädalat siin aega kahekesi olla. Mul on muidugi praktika ka veel aga juba nagu kisub lõpu poole ning saame koos igast vahvaid plaane korda saata. Eile näiteks käisime linnale sada tiiru peale ning õhtu kaesime ööelu. No nii vahva oli! Ma ei ole peale aastavahetust peol käinud seega kulus ära vahelduseks. Vanakesed nagu me oleme, olime päris varakult juba tagasi, paari kuu pärast jälle :D
Kahe nädala pärast saame juba kodu oma armsa marakrati Susla juurde. Täiesti kohutav kuidas me oma koera igatseme. Tema meid ka ilmselt sest ta on viimasel ajal hakanud mul vanemate asju närima. Issi uued kingad näiteks võttis ette, ema saunalinast tegi kaltsuvaiba tarbes ribasid ning paps ütles, et ma ei pea muretsema, et Susla köha saaks sest ta sõi hunniku ema köhakomme ära. Muidu on ta tubli olnud ja väga rõõmus ning aktiivne nagu ikka. Vanemate juures on ka teine väikene koer ehk tal on koguaeg seltsiline olemas, mistõttu ma olin ka valmis sellist otsust vastu võtma, et jätame ta seekord Eestisse. Tänks mamps ja paps, et Susliku eest hoolt kannate! Aga ausalt mitte kunagi enam ei taha tast enam nii moodi pikalt eemal olla. 
Ps. siin nii mõnna soe juba. Kevad täitsa käes ja ilmateade lubas, et ei saja ka väga enam järgmised nädalad. Mõnnnaaaa!

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Mirell Põllumäe. Toetab Blogger.

Follow by Email