Kui Meelis aina rääkis, et me peaks ikka teise auto ka uuesti soetama (ehk minu jaoks) siis mina ikka tagusin vastu rinda ja rääkisin, et ma tahan jalgratast pigem. Sest ausalt ma leian, et sellega ma jaksan Tallinnas kõik vajalikud vahemaad läbida ning ma ei pea maksma 3€ tunnis, et kuskil parkida. Ja voilaa, kui mu sünnipäev oli kätte jõudnud siis Meelis näitas, et ta ikka kuulab, mis ma talle räägin. Ja nii ma oma armsa ratta saingi. Ja ma ausalt olen nii õnnelik, et saan nüüd Tallinnas liigelda nii, et see on ka minu tervisele hea! Ja õnneks tal oli ka meeles, et soovisin korviga linna ratast, et saaksin vajadusel oma käekoti või poekoti sinna pista. Üritame ka Susla välja treenida nii, et ta seal korvis ilusti kükitaks.
0 kommentaari:
Postita kommentaar