8/07/2015

My kind of celebration




Viimased paar päeva on päris mõnusad olnud. Mu väike vend... või kuidas öelda venna kohta kellele olen ma vist juba alla õlga aga samas olen ma 7a vanem õde talle?! Igatahes oli Kuki nii armas ja sõitis mulle Tallinna tähtpäevaks külla, kindla plaaniga, et viib meid välja sööma ja tema maksab. Mõeldud tehtud ja külla ta tuligi. Kaasas veel äge potilill, mille õit pidasin ma algul suleks. Kusjuures esimene minu isiklik potilill ja ka ainuke siin korteris. Vot nii vahva "väike" vend on mul. Sööma otsustasime minna Chopsticksi sest peenetest restoranidest ei jaga me Meelisega üldse matsu ning meile kõigile kolmele meeldivad Aasia-Inda-mis-iganes-pärased toidud. Lemmik kohaks on muidu Chi aga Chopis polnud varem käinud ning see asus ka lähemal. Oeh see oli söögiorgia ausalt ja nii hea oli. Kodu jõudes olid kõik lihtsalt lapiti ja ägisesid. Järgmisel päeval läksime linna tuustima vennaga, üle pika aja sain shoppama ja õnneks Kuki viitsib ka ning avaldab arvamust asjade suhtes. Kui ära tüdisime shoppamisest ja linnas kõmpimisest suundusime kinno. Käisime Pixleid vaatamas 3D's, täitsa kiidan! Kuigi algul tundus natuke naljaka sisuga film mu jaoks siis tegelikult oli väga humoorikas ja vahva film!
 Aga jah, ma ei ole eriti suurematsorti tähistaja ning tegelikult saladuskatte all ütlen, et ma ei salli väga sünnipäeva. Just enda oma. Sp hoian ka tähtpäeva kuupäeva viimasel ajal saladuses, eriti kuskil Fb's, et vältida sadu "palju õnne" postitusi inimestelt, kes tänaval vastu tulles healjuhul tsau vastu pobisevad. Ma lihtsalt ei näe mõtet. Ja ma olen iga aasta ainult lähedastega nn õhtusöögiga tähistades väga õnnelik. Ja nüüd on õnnesoovidel ka oma mõte, soovivad inimesed kes on lähesemad ja kes mäletavad.

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Mirell Põllumäe. Toetab Blogger.

Follow by Email